Sitsin Sjateedel - Untsakad

htu pikese viimased kiired

lne taevasse srama lid

ja kui sinult kajaka tiivul

kodu randadelt snumeid ti.

Minust maha ji kodune talu,

kivid, knkad ja niitude raad,

seal kus lapsena jooksin paljajalu,

koplis kase all lillede raal.

Kaugel jrvede taga kus metsad

latvu tstavad pilvede pool,

kaugel metsade taga, kus meestel

saatus tundmatuid muresid toob.

Minust maha jid isa ja ema,

minust maha jid de ja vend,

ei ma teagi kas elavad nemad,

kas neil saabund on priiuse tund.

Tahan juda veel kodumaa randa,

nha tuseva pikese tuld,

tahan puhata kallima rinnal

nha loojuvat pikest kui kuld.

Ja kui saatus on mranud mulle,

et ma kodumaa kollet ei ne

siis mu unelmad rndavad sinna,

kus on sramas phjala .