Nii vaikseks kaµik on jaanud
su amber ja su sees,
mis oli, see on lainud,
mis tuleb, alles ees.
Paev pole, aa ei ole,
silm nagu seletaks,
et kuskil maenaµlval
sa justkui seisataks.
Ja amber nagu tuuled
su ale juttu a'aks,
ei maµista, siiski kaµigest
sa nagu aru saaks.
Ei maµista, vaatad ales
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endasmisi
ja ohkad jallegi
|